Bingeni Hildegard sündis 1098. aastal kümnenda ja viimase lapsena aadliperesse, kes elas Lõuna-Saksamaal Reini jõe orus. Juba varakult märkasid lapse vanemad, et see laps oli eriline, talle oli antud nägija and. Oma esimese nägemuse sai ta kolmeaastasena ja viiendal eluaastal rääkis ta esmakordselt, et ta „elas“ valguse sees. Seega oli üsna ootuspärane, et vanemad tundsid Jumala kätt nende lapse peal ja otsustasid lapse anda kasvatamiseks kloostrisse, ning seda tehtigi aastal 1106. Hildegardi õpetajaks sai noor krahvitar Jutta von Sponheim Disibodenbergi benediktiini topeltkloostris. Lisaks Juttale oli Hildegardi õpetaja tema pihiisa munk Volmar, kellest saigi hiljem Hildegardi sekretär ja kes aitas kirjutada üles tema nägemused pea kolmekümne aasta jooksul.
1115. aastal andis Hildegard nunnatõotuse ja temast sai täieõiguslik nunn. Mõõdukus ja alandlikkus olid talle terve eluaja jooksul väga iseloomulikud ja kandvad ka tema kloostrielu juhiametis, mida ta alustas 38-aastasena ja oli abtissina tegev oma surmani.
Kust siis ikkagi sai Hildegard põhjalikud ja sügavad teadmised muusikas, poeesias, filosoofias, usuteaduses ja meditsiinis? Kuidas sai ta kirjutada 34 aasta jooksul kolm suurt ja neli väiksemat teost? Siin ongi tähelepanuväärne, kuidas Jumal saab inimesi kasutada ja Hildegardi elu on särav näide sellest, kuidas Jumalal on kõik võimalik.
Hildegard ise räägib: „Aastatel 1100, Kristuse inimesena ilmumisest alates, hakkasid apostlite õpetused ja õigluse helk nõrgenema. Sellisesse aega sündisin mina ja õhkamistega lasksid vanemad minu pühitseda Jumalale. Kolmandal eluaastal nägin nii suurt valgust, et minu hing vabises hirmust, aga oma nooruse tõttu ei osanud ma sellest rääkida. Kaheksandal eluaastal anti mind Jumalale vaimseks eluks. Ja enne viieteistkümnendat eluaastat nägin ma väga palju nägemusi ja rääkisin neist end piiramata, nii et need, kes seda kuulasid, olid hämmelduses. Ka ma ise olin hämmastuses, et sain näha sügaval oma hinges ja ikkagi säilitasin ka välise nägemise ning samas ei kuulnud midagi sellist mõnest teisest inimesest. Seejärel peitsin oma nägemisvõime nii hästi, kui suutsin …“
Hildegard kirjeldab, kuidas toimus tema prohvetiks kutsumine: “Oli mu maapealse elu 43. eluaasta, kui nägin taevalise ilmutuse. Minu vaim keskendus värisedes ja hirmunult ilmutusele ja nägin võimast ja hõõguvat valgust, kust väljus taevane hääl, mis ütles mulle: „Oo, sina nõder inimene! Põrm põrmust ja roiskumine roiskumisest! Räägi ja kirjuta, mida saad näha ja kuulda! Aga kuna oled liiga häbelik rääkimiseks ja liiga harimatu selle üles kirjutamiseks, ei pea sa rääkima ega kirjutama inimeste väljendusviisiga ega ka nii, nagu seda inimlik arukus mõistab, vaid sellest annist, millega kuuled ja näed taevalikke ilmutusi ja nii nagu näed ja kuuled Jumala imesid. Sina pead neid teatavaks tegema nii, nagu kuulaja seletab oma meistri sõnu, ja lojaalsena korda neid sellisena, kuidas Tema seda silmas pidas, kuidas Tema seda mõtles, näitas ja määras. /—/
Siis sain äkki anni raamatute, nimelt psalmide, evangeeliumite ja teiste nii vanasse kui uude testamenti puutuvatest kirjutistest arusaamiseks, ehkki ei mõistnud sõnade ühendamist ega ladina keele grammatikat. /—/
Seda kõike ma nägin ja kuulsin, kuid ikkagi keeldusin ma kirjutamisest – ja seda mitte kangekaelsusest, vaid alaväärsustundest ja osaliselt ka inimeste kalduvusest kahelda, õlgu kehitada ja taga rääkida — seda niikaua, kuni Jumala vits pani mind haigevoodisse. Alles siis, oma kannatuste hinnaga, sain aru, et ma pean tegema seda, mida Jumal minult ootab.“
Niipea, kui Hildegard oli otsustanud alistuda, tema valud lõppesid ja nii sai alata koostöö Hildegardi õpetaja ja nunnade pihiisa Volmariga, kes kirjutas üles kõik, mida Hildegard nägi ja kuulis. Volmar oli esimene inimene, kes oli tunnistajaks Hildegardi suurele karismaatilisusele ja Jumala annile. Hildegardi jumaliku ande imelist poolt kinnitab veel teadmine, et ta polnud nägemusi saades kunagi ekstaasis või mingis erilises meeleseisundis. Nagu ta ise seda olekut piltlikult kirjeldas, oli tal täielikus ärkvelolekus silme ees „ekraan“, millelt ta luges sõna-sõnalt ja andis edasi Volmarile. Hildegardi oma sõnad: ” … just nagu hiilgavast pilvest, kus ma näen ja kuulen pilte ja sõnu“. Ja oma elu viimasel aastal ta ütleb: “Kõik minu raamatud, kõik, mis on üles kirjutatud, põhineb üksnes heledast pilvest, kus on sõna, hääl ja pilt.“
Jumal andis Hildegardi kaudu maailmale teadmisi universumi ja maailma loomisest ja kolmainsuse toimimisest; loodusest ja meditsiinist; lisaks palju muusikateoseid ja laule; ning viimasena, enne tema surma, sai valmis teos Jumala tööst ja plaanidest inimese suhtes.
Olgu ära toodud ka Hildegardi teosed ilmumisaja järjekorras:
1.Aastatel 1141-1151 „Scivias“ („Tunne teid“) ilmutusraamat Looja ja loodu suhtest, lunastusest ja vooruste võitlust pahedega
2. Aastatel 1151-1158 kaks loodust ja meditsiini käsitlevat teost „Physica – liber simplicis medicinae“ ( „Jumala tervistav loodus – asjade loomulik mõjujõud“) ja „Causae et Curae – liber compositae medicinae“ („Haiguste algpõhjuse ravimine “); lauluraamat, kus on 77 vaimulikku laulu ning laulumäng-moralitee „Ordo virtutum“ („ Vooruste mäng“); evangeeliumite seletused;
3. Aastatel 1158-1164 „Liber vitae meritorum“ („Elutasude raamat“) – psühhoteraapiline raamat õiglusest ja elamise oskusest;
4. Aastatel 1163-1174 „Liber divinorum operum“ („Jumala tegude raamat“) – raamat Jumala loomistööst.
Kõige selle suure töö kõrval oli ta ju pärast oma õpetaja Jutta surma Disibodenbergi abtiss. Samal ajal, kui Hildegard oli lõpetamas oma teost „Scivias“ („Tunne teid“), andis Jumal talle uue ülesande: rajada uus klooster ja määras selle asupaigaks Rupertsbergi. See töö ei olnud kerge ja esimestel aastatel pärast kloostri valmimist tuli pidada suurt võitlust igasuguste raskustega. Aja jooksul aga kasvas kloostri maine nii suureks, et seal elas lõpuks viiskümmend nunna, mis aga tähendas, et klooster jäi seal elavatele nunnadele juba kitsaks. Õnneks oli teispool Reini jõge hüljatud Eibingeni klooster ja 1165. aastal algasid seal ehitustööd abtiss Hildegardi juhatusel. Pikka aega jõudiski ta olla mõlemas kloostris abtiss. Hildegard suri 1179. aastal , 81. eluaastal.
Kes oli Hildegard von Bingen?
Hildegardi biograafia
1098 Hildegardi sünd Rheinhessenis
- 1106 Hildegard anti Jutta von Sponheimi kasvatada Disibodenbergi kloostrisse
1112 toimus eraklasse eraldumine Disibodenbergis
1136 suri Jutta von Sponheim
Hildegard valiti abtissiks
1141 – 1151 töö tema esimese teosega Liber Scivias, laulukompositsioonide loomine ja müsteerium
1147/1148 paavst Eugen III tunnustas Hildegardi ilmutusi
1150 kolimine uude Rupertsbergi kloostrisse
1147 – 1179 laialdane kirjavahetus paavstide, piiskoppide ja teiste maailma vägevatega
1158 maavalduse ürik Rupertsbergi jaoks
1158 – 1170/1 avalikud jutlused, teiste seas Mainzis, Trieris ja Kölnis
1158 – 1173 töös on teosed: Liber Vitae Meritorum, Physica ja Causae et Curae ning Liber Divinorum Operum
1163 kohtumine keiser Friedrich Barbarossaga Ingelheimis
1165 Hildegard rajab teise kloostri Eibingenis, ka seal on ta abtiss
1173 Hildegardi sekretär Volmar sureb
1174/1175 Munk Gottfried alustab Hildegardi eluloo kirjutamist
1178/ 1179 Konflikt Hildegardi ja Mainzi piiskopkonna administratsiooni vahel
1179 17. september: Hildegardi surm
1180 1190 munk Theoderich lõpetab Hildegardi eluloo
1227 esimene taotlus Hildegardi pühakuks kuulutamiseks
1632 Rupertsbergi klooster purustatakse 30 aastase sõja ajal
1802 Eibingeni klooster muutus ilmalikuks
1904 Eibingeni kloostri uus rajamine
2012 Hildegardi pühakuks kuulutamine
12.sajandi oludest
Hildegard sündis murrangulisel ajajärgul ja kaugeleulatuv muutus haaras kaasa igat sellesse aega sündinut. Kliima hakkas soojenema. Elanike arv hakkas tõusma. Uued tasandikud hariti üles, tekkisid talupoegade külad ja asulad ning linnad. Inimesed muutusid liikuvaks. Uuendused põllumajanduses ja spetsialiseerumine (põllumajanduses, tööstuses ja kaubanduses) tegid võimalikuks inimeste majandusliku kindlustatuse. Teede paranemine kauguste vahel muutsid transpordi paremaks. Tekkisid uued ühiskonna vormid – gildid. Muutused rahanduses. Kirjalike dokumentide igapäevane kättesaadavus suurenes. Kultuurielu selle epohhi tunnuseks oli läbi lillede romantika ja gootika algus Prantsusmaal. Tekkisid esimesed ülikoolid Pariisis ja Bolognas; ehkki veel on privilegeeritus seisundis teadmiste edasiandmisel kloostrid. Ristisõdade liikumine kiirendas erinevate kultuuride kohtumist. Kreeka ja araabia trükikiri (näiteks filosoofilised ja meditsiinilised kirjutised) jõudis ka läände.
1096 algab esimene ristisõda pühal maal. Kirik tundis end sel äreval ajal kõhedalt. Lääne- ja idakirik vaenutsesid. Kiriku sisemised halvad seisud ( kiriklike ametite ostmine, moraalne lagunemine ja rikkus) ähvardavad kirikut. Selline olukord viib reformide püüdlemiseni kirikus: gregooriuse reform, uute ordude rajamine, rändjutlustajad, sektid annavad vastuseid kiriku selleaegsest seisukorrast.
Hildegard oli umbes 8 aastat vana, kui ta vanemad ta kloostrisse andsid. See võib tänapäeva inimestele kujutlematu olla, kuid oli Hildegardi ajal privileeg. Tohtida kloostrisse minna – oli pea ainus šanss hariduseks ja siingi olid natuke eelistatumad aadlikud. Elu kloostris avas suuri võimalusi hariduseks ja väljaõppeks.