Mis on Hildegardi meditsiin ?

 

Püha Hildegard on oma arstiteaduslikud raamatud võtnud vastu väga lühikesel eluperioodil, ajal, mil  ta oli 55 aastane.  Siin tuleb ka seda kinnitada, et Hildegard polnud kunagi õppinud arstiteadust, ega seda ka praktiseerinud. Igapäevane kloostrielu oli teda muidugi õpetanud kasutama ravimtaimi ja muid loodusest pärit vahendeid haiguste ravimiseks, kuid tal puudus selleaegne arsti väljaõpe. Ja ometi on tema kaks raamatut kirjutatud arsti teadmistega, võiks isegi mõnes kohas öelda, tänapäeva arsti teadmistega! Ise ta kinnitab: „ kõik minu kirjutised, kõik, mida ma üles kirjutada lasin, on pärit ainuüksi valgest pilvest, kus oli sõna, hääl ja pilt.“  Kas lepime sellega? Kas usume?

 

Ükskõik, millisel sajandil inimene elab, tunneb ta hirmu ja ahistust surma ja sellega kaasneva valu pärast. Koolimeditsiin tavaliselt ei suuda millegagi ega kellegagi seda hirmu leevendada. Ometi oleks lootus ja hoolimine parim abi ka lootusetus olukorras, kus tavaline surelik raske haiguse korral on.

Hildegardi meditsiinis tuleb vaadata kõiki haigusi väga tihedas seoses inimese suhtega Jumalasse. Inimene võib kindel olla, et Jumalale mõtlemise läbi avanevad ootamatud võimalused, energiad hakkavad voolama nii, et need saavad käivitada tervistumisprotsessi. Võiks isegi öelda, et „ravivahendid on Jumala poolt määratud“. Selle peatüki alustalaks võikski olla püha Hildegardi tõdemus, et paranemine haigusest tähendab täielikku haiguse põhjuse tundmist ja mitte üksnes sümptomi(te) allasurumist. Samas pidada meeles, et keha ja hing töötavad käsikäes.

Inimene on ju loodud täiusliku tervikuna ja tervena, aga ta on oma sünnipärast langenud ja temast on saanud haige ja surelik. Hildegardi kirjeldusel on meie tee täis ohte, kurbust, muresid ja valusid, mille kulminatsioon on mõistes „must sapp – melanhoolia“. See on Hildegardi järgi enamiku haiguste süü ja põhjus. Lugege, kuidas ta räägib mustast sapist: “… selles, kes on liialt paks või liialt kõhn, on tihti liiga palju halbu mahlu. Need tõusevad südamest, maksast, kopsudest, maost ja sisikonnast, saavad lõpuks mustaks sapiks ja sellest tuleb halb lima. See valgub kas mao või seedeorganite vahele või teistesse paikadesse naha ja liha vahele /sidekude/, jääb sinna kinni, piinab inimest niimoodi, nagu see hammustaks ja näksiks teda.“ Dr Hertzka pidas seda vicht’i kirjelduseks, mis Hildegardil tähendab vähieelset seisundit.

 

Enne, kui Hildegardi meditsiiniga edasi läheme, tulebki rääkida ühest suurepärasest inimesest, kes 20. sajandil tegi kõik endast oleneva, et püha Hildegard saaks uuesti tuntuks ja Jumala kingitus inimestele võiks hakata jälle täiel häälel rääkima.

Eelmise sajandi alguses sündinud dr Gottfried Hertzka leidis enda jaoks juba noore üliõpilasena Püha Hildegardi ja alates 1933. aastast hakkas ta intensiivselt Hildegardi tekste  uurima. Ta oli esimene, kes  hakkas Hildegardi meditsiini tutvustama pärast Teist Maailmasõda, mil  täiesti mõistetavatel põhjustel otsiti abi ravimtaimedest, sest  sõja järel oli puudus kõigest ja inimesed olid väga haiged. See, mida ta oma uurimuse käigus 60 aasta jooksul avastas, oli ka temale kui arstile imetlusväärne. Algselt tõlkiski ta suure innu ja lootusega Hildegardi tekste ladina keelest saksa keelde, et neid praktikas kasutama hakata. Hiljem sai ta omale abilisi, kes tõlketööd tegid, nii et  tema ise sai ravimisele keskenduda. Oma arstipraksise avas ta 1955. aastal ja oli niisiis 20. sajandil esimene Hildegardi meditsiini järgiv arst. Dr Hertzka eestvedamisel hakati  Hildegardi algupäraste retseptide järgi valmistama Hildegardi arstimeid. Siin olid talle truuks abiliseks Zähringi apteek koos seal töötava abielupaari Max ja Ellen Breindliga. Hiljem liitus rohtude valmistamise ja Hildegardi propageerimisega austerlane Helmut Posch. Tänapäeval valmistab Hildegardi ravimeid peamiselt „Jura – Naturheilmittel“ Konstanzas.

 

Ei saa jätta märkimata, et  kogu elu kestnud tohutus uurimustöös koges dr Hertzka, et pea ükski 2000 Hildegardi retseptist ei olnud ära toodud ei rahvapärimustes ega ka üheski loodusarstide sajandite jooksul kirja pandud kirjutistes. Ei leidunud selliseid retsepte ei araablastelt ega hiinlastelt ega indialastelt. See oli muidugi pettumuseks kõigile kõrgesti haritud meditsiinitöötajatele ja kriitikutele. Ühtlasi tõestas  see dr Hetzkale, et pühalt Hildegardilt  kirja pandu on jumaliku päritoluga tarkus, mida esitati maailmale esimest korda Hildegardi kaudu. Hildegard ise ütles selle kohta: “Kogu loodusse on peidetud salajased tervendavad jõud, millest keegi midagi ei tea, enne kui Jumal neid ei ilmuta.“

Dr. Hertzka  on oma kogemustest rääkinud  ühe õpetliku loo ja ma toon selle ära tema oma sõnadega, lootuses , et see teilegi samasugust mõju avaldab kui mulle: „ kõik Hildegardi sõbrad on tema tööde juures õhanud ja imetlenud, kui suurepärase teoloogilise rikkuse on Jumal andnud tema kaudu, milline üliinimilik tarkus …. Ja siis   – viidates Hildegardi arstiteaduslikule tekstile – aga seda ma ei saa uskuda!“   Doktor  on selle peale alati  imestunud: „ ma ei tea, mis mind rohkem hämmastab – kas see, et Jumal püha Hildegardi kaudu KINKIS inimkonnale täiusliku arstiteadusliku süsteemi või see, et inimesed,  kaasa arvatud kristlased, eriti katoliiklased,  kangekaelselt keelduvad seda KINKI vastu võtmast.“ Mida peaks siia veel lisama?!

 

Hildegardi meditsiinis toimivad keha ja hing  üheskoos ja on vajalik eemaldada haigust põhjustanud süüd ja tõkked, et saaks toimuda kogu organismi paranemine. Ja pange nüüd tähele — tema kõige tähtsam ja ravivam arstim on kahetsus. See tähendab, et inimene peab aru saama oma tehtud väärusest ja tahtma sellest pöörduda ja kahetsema seda kibedasti. See on ju meeleparandus, millest Piibelgi on rääkinud. Hildegard rõhutas, et kahetsus ja paranemine on üksteisest sõltuvuses ja kahetsus on see uuendav jõud, millega võib saada kosmilised elemendid liikvele, nii et loodus õilmitseb ja kannab vilja. Pöörduda oma sisemusse, saada aru, kahetseda, parandada meelt ja pühenduda heale — need on südame jõud, mis võivad kanda tervet maailma ja teevad meid ka füüsiliselt terveks.

 

Oma psühhoteraapilises raamatus „Liber vitae meritorum“ („Elutasude raamat“) ütleb Hildegard: „Hoolitse elu eest äärmuseni, ole jõuline ja ole valmis kõikides valdkondades, hoia elu, ükskõik, kus sa sellega kokku puutud. Määri salvi nende haavadele, kes on sinu kätte usaldatud.“

Selles raamatus toob ta  poeetiliselt ja piltlikult esile vastandid voorus — pahe, kõik 35 vastandit, mida tema haiguste kirjeldustes ka ära märgitakse. Näiteks kirjutab Hildegard mõõdutundetuse pahest: “See istub nagu hunt, et kinni püüda ja kõike ainult iseendale sisse pakkida. Immoderatio – mõõdutundetus — räägib: mida vaid tahan ja endale valin, seda tahan ka nautida ja ei loobu mitte millestki. Iga minu keha kiusatus on mulle tõeline rõõm. Milline ma olen, sellisena ma elan ja tegutsen, just nagu MINULE sobib.“

 

Oma teoses „Causae et Curae“ („Haiguste algpõhjuse ravimine“)  on püha Hildegard ära toonud haigestumise põhjuseid ja on hämmastav, kuidas tema põhjendused kattuvad tänapäeva arusaamadega, kui me ei peaks meeles, et need teadmised on Jumala teadmised.

 

Esimene haigestumise põhjus on ainevahetuses oleva toidu mõju vere ja kehavedelike kvaliteedile. Inimese haigeksjäämise süü on siin “phlegma“ — mis tähendab halbu vedelikke, lima, ainevahetuse jääke –, mida haigestunud inimeses on liiga palju.

Hildegard ei väsi rõhutamast toidu tähtsust ja enamus halba „phlegmat“ saab inimene ju toiduga!

 

Teiseks põhjuseks on meie eluviis, emotsioonid ja tunded, mis mõjutavad hormoonide seisundit ja kvaliteeti. Vanemad, kes kohtavad üksteist omavahelises erootilises ja austavas armastuses (amor caritas), eostavad tugevaid, terveid ja tarku lapsi. Aga kui eostamise ajal on joodud alkoholi või kasutatud narkootikume või puudub omavaheline armastus, on eostatud munaraku kinnitumine ohus, aga ohus on ka niimoodi eostatud lapse eluviis ja –kvaliteet.

Päris hirmutav, kas pole? Ja ometi räägitakse täpselt sama mõttega juttu ka täna.

 

Kolmandaks toob Hildegard välja meie geenid — pärilikkuse. Nõrgad mehed ja naised saavad nõrku lapsi, kuna mehe seeme oli halvasti arenenud ja halva kvaliteediga. Selliseid lapsi ähvardab nõrkus, saastumine ja haavandid. Hildegardi soovitus: enne lapsetegu tuleb ennast puhastada dieedi ja aadrilaskmisega.

Usun, et tänagi on paljude laste haiguste puhul tegemist sama probleemiga.

 

Neljandaks näeme haiguste peamise põhjusena musta sappi – melanhooliat.

Must sapp on Hildegardi järgi hapu,  põhjustab haigusi ja mõnikord kutsub  ajus esile  närvihaigusi, mis viivad kurbusesse ja lohutamatutesse hirmudesse, mistõttu inimene ei suuda enam millestki rõõmu tunda. Nii et see on kõikide raskete haiguste alusjuur. Lisaks eespool toodud tsitaadile räägib Hildegard mustast sapist veel niimoodi: „Paljudel kordadel tõuseb inimeses must sapp ja levitab temas paksu suitsu, mis veresooni, verd ja liha selsinasel inimesel nii kaua kokku tõmbavad, kuni suits lakkab. Aga sageli juhtub, et inimeses võtab võimust kollane sapp, nii et mõnikord saadetakse selle üliküllus inimese kehas laiali.  Siis inimene tunneb oma lihas nõelapisteid, kuni see sapi ülirohkus vaibub.

Enne kui Aadam jumalikust käsust üle astus, säras inimeses tema sapp nagu kristall ja sapp tundis endas heategude maitset. Mis aga nüüd on inimeses must sapp, säras temas kui koidupuna ja selles olid teadmised ja täiuslikkuse heateod. Kui aga Aadam käsust üle astus, siis tema süütuse sära pimendati ja tema silmad, mis enne taevalikke asju nägid, kustusid ja kollane sapp muutus mõrumaiguliseks ja must sapp mustavärviliseks jumalatuseks ja tema seisund sai täielikult muudetud. Ja nii tõmbas tema hing kurbust ligi ja otsis varsti  vabandust vihas, sest kurbusest tekib viha. Nii tulevadki inimeses välja tema esiisa  kurbus ja viha ja kõik muu, mis teda kahjustab.“

Ega ilmaasjata pole mõnele inimese kohta  öeldud „sapine inimene“ või  „ta pritsib sappi“! On ju üsna tõenäoline, et meie endi vihast sünnib meis must sapp, mis meie sees kõike mürgitab!

 

Ei saa jätta ära toomata  Hildegardi kuut kuldset elureeglit, kus tegelikult on kokkuvõtlikult esitatud Hildegardi meditsiini olemus, just selline, nagu Jumal selle meile Hildegardi kaudu on andnud. Ja kui nendest reeglitest igapäevaselt kinni pidada ja vaadata rohkem üles taevaste vägede poole, mitte maapealse elu pahede, kurbuse, ülekohtu, haiguste, viha jms peale ja kui me nende üle ei kurda, vaid võtame seda nagu õppetükki, mille abil me saame tugevamaks ja targemaks, siis annab Jumal oma õnnistuse ja oma jõu ja oma tarkuse siin maailmas tervena elamiseks.

Hildegardi meelest on kogu loodust inimesel eriline koht, ta on Opus Dei – Jumala tegu, ainuke loodu, kes on moodustatud mateeriast ja hingest  ja kes on vastutav oma tegude eest kõigi loodute seas. Ja palun ärge unustage, et Jumal lõi meid algselt täiuslikus pühaduses olema terve. Kuid inimene langes patus ja temast tuli ebapuhas ja haige. Aga Jumal saatis oma poja Jeesus Kristuse, ja Hildegard ütleb selle kohta: “Jumala Viriditas tungis esile, kui Kristus lõvijulgusega tuli läbi taeva, et magada Neitsi rohelises süles. Püha Vaim on selle Rohelise Valgusejõu vaimne kandja.“

Viriditas — ehk rohelistes taimedes olev jõud ehk Roheline Jõud — on Hildegardil oluline arusaam kogu loodu algsest tervisest ja elujõust. Viriditas on Jumala süda, loov valgus; roheline on samuti inimese keha, tema sigimisjõud, naiselik ilu ja lõpuks on roheline tervis. Seepärast peab kõikides psüühilistes ja füüsilistes tervendamisviisides iseenesest olema sees vaimsust, arusaamist ja südametunnistust.

 

Kuldsed reeglid:.

1. Inimese tervis elustub looduses. Looduse puudutus rahustab inimest. Väliste looduse elementide õhu, vee, maa ja valguse ning inimese hinge vahel valitseb tasakaal. Süda on rahulolev ja tugev, närvid rahunevad, kopsud puhastuvad. Inimene puhkab siin harmoonias, kogu stress on kadunud. Looduses hakkab väike inimene kergesti ülistama suurt Jumalat kõikide Tema tegude pärast.
2. Liikumine, kui terviseandja. Igapäevane kasvõi pooletunnine jalutuskäik värskes õhus viib ära stressi ja pained, rahustab meelt, parandab südame ja kopsude tööd, alandab vererõhku, kiirendab ainevahetust ja tõstab töövõimet. Hildegardi järgi asub inimese viies meel ehk tundemeel jalataldadel ja seepärast peab inimene kasutama oma jalgu, et elada tasakaalukalt.
3. Sinu toit on sinu ravim. Eelkõige on vaja püsida toidu õige koguse juures, sest mõõdukus on tarkus. Vitaalsed toiduained on speltanisu ja rukis; rasvane kala — lõhe, sardiin, anšoovis; lahja liha — kalkun, broiler, metsloomaliha; puuviljad, marjad; köögiviljad, eriti apteegitill ehk fenkol, seller, rohelised oad; mandlid, pähklid; ravim- ja maitsetaimed. Tervistava dieedi alustala on aga speltanisu.
4. 4. Uni ja puhkus laadivad inimkeha „patareisid“. Uneks võiks valmistuda rahuliku käimise, lavendlivanni, tõnnikese unepadja, südame peale pandud jaspiseseibi või mägranaha peal magamisega. Hea une annavad veel mee-kaerapuder, südamevein ning „kustutatud“ vein. Unenägusid on mitmesuguseid: päevasündmustest tingitud, müra või mingi muu häiriva poolt esile kutsutud, haigusi ennustavad, kurja poolt põhjustatud ning prohvetlikke, pühasid, positiivseid unesid, mis eelkõige hästi kosutavad. Kui öösel virgute, siis on see palvele kutsumine. Ja katkestatud uni on värskendav, kuna sel ajal imevad närviimpulsid  uuendavat jõudu nagu imik emarinda.
5. Erituselundite, seedekulgla, neerude ja kuseteede, higistamise ja hingamise tähendus on eemaldada organismist halbu vedelikke, „mali, noxi ja infirmi humores“ ehk halbu, mürgiseid ja haigustkandvaid kehavedelikke. Need tekivad liigsest toidust, valest toiduvalikust ja keskkonnamürkidest. Psüühilised tegijad, nagu stress, mured ja hirmud suurendavad kehas haigeks tegevat musta sappi ehk siis kahjulikku ainevahetusjääki. Hildegardi meditsiinil on olemas selged suunised jääkainete eemaldamiseks teatud rütmidena — näiteks paastupäev üks kord nädalas, nn kevadkuur maist oktoobrini, ja aadrilaskmine üks kord aastas. Lisaks on veel täpseid soovitusi igasuguste haiguste jaoks.
6. Kristuse poolt etteantud inimese pilt on inimese tervise juures kõige tähtsam, sest tervis tuleb tagasi vaid üheskoos Kristusega. Kristlike vooruste poole pürgimine on põhiline inimese tervisele, see on elu austamine ja tänulikkus elu kui kingi eest. See on uuendav elujõud, see on, Hildegardi järgi, südamest kahetsemine. Süda on inimese sisemise olemuse keskpunkt ja seega väga tähtis. Kahetsus on oma loomult inimese kõige tugevaim tervendamisviis ja Hildegard ütleb: “Kõik, mis on Jumalalt, võidab maailma (ka haigused). Inimesest saab loomu poolest teine, kuna see, mis on taevalik, võidab alati selle, mis on maine.“

Hildegard peab iseenese eest hoolekandmist väga tähtsaks, kuid ta pole fanaatik. Ja ta õpetab: “Tervis on suur kink, kuid mitte õndsakstegev, see ei ole kõrgeim voorus. Aga siiski pea oma keha eest hoolt, et see jaksaks teenida sinu hinge.“

 

Üldiselt võib Hildegardi meditsiini jagada alljärgnevateks osadeks:

 

1. Üldarstimite tervistavad jõud kogu organismile.
2. Ravim- ja maitsetaimede tervistavad jõud.
3. Puude ja puuviljade tervistavad jõud.
4. Toiduainete tervistavad jõud.
5. Vääriskivide ja metallide tervistavad jõud.
6. Meie hinge 35 tervistavat jõudu ja riskifaktorit.
7. Ainevahetuse jääkainete eemaldamise meetodid: aadrilaskmine, kupupanemine, saun, vannid.
8. Füsioteraapia: massaažid, vannid ja mähised.